Kunstnike sootsiumi elust on väliskirjanduses rohkem juttu olnud, kuid meie pallaslased elasid samuti sellist elu Tartu Kunstimajas. Seal nad elasid, seal olid ateljeed, näitusepinnad, klubiruumid – täielik mikromaailm. Oma raamatuga ma soovisingi näidata, kuidas elu tegelikult Kunstimajas käis, sest kui tavaliselt räägitakse kunstist ja kunstnikest, siis kujutatakse neid ette restoranides ja öösel baarides elu nautimas. Tegelikult on see elu palju sügavam ja mitmekihilisem.

Töötasin ise kunstnike liidus pikalt, kuulun siiani kahte kunstnike liitu. Ma olen kogu aeg olnud aktiivne ühiskonnaliige ning kuigi raamat ei ole üks ühele minu elust, tean ma üsna hästi, millest kirjutan. Täielikult väljamõeldut on raamatus vähe.

Kuna ma olin veendunud, et raamat ei peaks olema ainult niiöelda kostüümidraama, vaid rääkima elust endast, siis seostasingi selle oma viimase perioodiga kunstnike liidus, mil mind kutsuti tööle ka linnavalitsusse ja algasid nõukogude aja troostituse viimased kuud: talongimajandus, allilma teke jms. Aga ka väike romantikanoot hõljub taustal…

Ehk siis epiloogis toimunud peksa saamine juhtus ka päriselt?

Ütleme nii, et see on peategelase seikluste loogiline finaal, karistus selle eest, kuhu ta oma nina toppis ja arvestades, kellega ta vastakuti läks, kuid las lugejale jääb siinkohal põnevust.

Kas kunstimaailmas tegutses ka oma allilm?

Kas just allilm, aga see, kuidas kunst nõukogude omaks sai, oli suur KGB operatsioon.

Stenogramme analüüsima hakates sain aru, kuidas niite tõmmati, mismoodi inimesi värvati. Pagunitega mehed püsisid varjul ja juhtisid oma agente. See on loo raamatu esimene intriig.

Teine rullus lahti augustiputši ajal, mida viis läbi tegelikult armee ja kokku tuli minna sõjaväeluurega. See lugu ei ole seotud kunstieluga.  

Sõjaväeluure meetodeid ma tundsin oma sõjaväe ajast. Nad olid ja on ilmselt siiamaani väga professionaalsed. Need mõlemad on tundlikud teemad ja ma aastakümneid mõtlesin, kas üldse sellest kirjutada.

Augustiputši päevad olid karmid ja kui sulle anti linnapea vahendusel peaministri korraldus, siis tuli seda täita, kas oli eeldusi eduks või mitte. Aitas see, et Afganistani sõja ajal mobiliseeriti mind ohvitserina kaheks aastaks armeesse, mille jooksul määrati mulle miskipärast väga erinevaid ülesandeid (ka näiteks suurte väeüksuste staapides kaartide joonistamine), kuigi olin ametlikult roodukomandör. Sealjuures puutusin kokku igasuguste inimestega. Seega ma teadsin, kuidas sõjaväe süsteem toimib.

Need mõlemad on tundlikud teemad ja ma aastakümneid mõtlesin, kas üldse sellest kirjutada.

Kuidas lugeja, kes ei ole kunstimaailmaga üldse kursis ja ei tea Tartu Kunstimaja võiks sellele romaanile läheneda, võiks ta mingit eeltööd teha?

Raamatu süžeeliin on sellest, mis võib juhtuda inimesega, kes on puhtakujuline esteet ja kelle missioon on elada ainult kunstile. Kuid inimesel on oma saatus ja alati ei ole võimalik elada sellist elu, millest sa unistad. Mu soov oli hoida raamat võimalikult lihtne. Kui sa tead, millest sa kirjutad, ei ole vaja teksti keeruliseks ajada. Ma loodan, et see, mida ma kirjutan kultuurist ja kunsti mõistmisest on piisavalt arusaadav, kui natuke mõistatuslikku on ju igas raamatus…

Kirjutamine on mulle südamelähedane ja kirjandusklassis õppimine andis hea põhja. Kunstnike liidu ajal kirjutasin tohutult palju ning olen oma artiklite eest ka auhindu saanud. Kirjutamine kui niisugune ei ole mulle keeruline, aga sellise suurvormi tegemine oli muidugi väljakutse. Ma usun, et mingit eeltööd selle raamatu lugemine ei nõua.

Raamatu süžeeliin on sellest, mis võib juhtuda inimesega, kes on puhtakujuline esteet ja kelle missioon on elada ainult kunstile.

Aga esimene raamat tuli välja alles nüüd?

Ju siis ei olnud teisiti määratud. Ma olen koostanud näitusekatalooge ja kirjutanud nii arvustusi kui ka uuringuid. Võib-olla ei olnud varem otsest vajadust sellise väljendusvormi järele. Kui sa hakkad kirjutama suurvormi, siis peab see sul peas enne valmis olema. Sellest ei tule mitte midagi välja, kui sa istud laua taha ja otsustad, et nüüd ma hakkan romaani kirjutama. Kõigepealt kirjutasin sünopsise, see tuli küllaltki kergelt. Kõiki peatükke ei saanud kohe nii lihtsalt kirjutada, pidin palju fakte üle kontrollima, oma arhiivi lahti võtma, raamatukogus käima jne.

Raamatut tuleb kirjutada teatud dünaamikaga, et asi ära ei jahtu. Kirjutamine ise võib käia petlikult ruttu, kuid sellest puhast teksti saada ja see raamatu erinevate osadega kõlama panna ei ole nii lihtne. Klassika on see, et läheb aasta sellest, kui sa alustad kirjutamist ja kuni sa raamatu kätte saad. Vahepeal on veel palju etappe – toimetamine, raamatu kujundus, trükk jne. Eeltöö siia alla ei lähe.  

Kui sa hakkad kirjutama suurvormi, siis peab see sul peas enne valmis olema. Sellest ei tule mitte midagi välja, kui sa istud laua taha ja otsustad, et nüüd ma hakkan romaani kirjutama.

Mida see raamat on sulle andnud?

Kui oled elanud süvitsi kunstimaailmas ja olnud oma valdkonna professionaal, siis see on üks eneseteostuse oluline etapp.

Ma olin selles maailmas pikalt ja pühendunult olnud, kaua aega ka kunstitudengeid õpetanud ja mingi hetk mulle tundus, et minu kunstitöö on tehtud, et see kõik ei paku mulle enam midagi uut.

Tänaseks on jäänud päris pikk vahe, kus ma olen teinud professionaalselt hoopis midagi muud. Nii et see raamat on ka taaseneseleidmine läbi kunstilise väljenduse.

Mis sind kunagi üldse kunstini viis?

See oli isikliku arengu tulemus. Ma käisin kirjandusklassis, siis tuli paralleelselt suur muusikahuvi, edasi käisin Evald Hermaküla draamastuudios ning lõpuks ilmus mu silme ette kunst – see mõistatuslik maagia.

Kujutava kunstiga oligi mu suhe natuke keerulisem. Näitustel sa näed teoseid vahetult, aga esialgu ei oska kasutada oma taju ja tundemeeli, et saada aru laiemast kontekstist. Meie kunstiajaloo õpikud on selles suhtes täiesti kasutud, reeglina õpetavad nad ajalugu, mitte kunsti olemust. Kunsti lätetele lähemale jõudmine oli minu jaoks suur väljakutse ja ma tundsin, et pean sellega tegelema.

Kunsti mõistmise oskuse sain ma Kunstimajast selle 12-13 aasta jooksul, nende tohutult professionaalsete, suurepäraste kunstnikega koos argipäevi veetes. Kuna ma töötasin kunstnike liidu konsultandina, olin seal kogu aeg olemas ja nad tahtsid sageli tagasisidet oma töödele. Pallaslane, kes on kuldsete tähtedega eesti kunsti ajalukku kirjutatud, ütleb, et Rait, tule aita mul maale näitusele valida. Nii me vaatasime ja analüüsisime tunde ja tunde, erinevate kunstnikega. Õppisin nende ateljeedes, näitusi kujundades ja arvustusi kirjutades. Õppisin ka seda, et reeglina kunstnikud, kes on midagi saavutanud, omavad väga tugevat enesedistsipliini.

Nii et see raamat on ka taaseneseleidmine läbi kunstilise väljenduse.

Millist rolli kunst täna su elus mängib?

Tänaseks on kunst ja kunstielu pigem hobi ja vajadus esteetika järele. Ma ei pea enam minema näitusele või teatrisse professionaalina analüüsima, vaid saan rahus kunsti nautida (kuigi jah, lõplikult ma oma professionaali meeli ei saa maha suruda).

Ma ei usu, et kunsti mõistmiseks peaks väga palju sõnu kasutama, teooria võib vahel hoopis segada tunnetust. Kõige suurem töö on õppida kunsti nägema, tundub väga lihtne, aga see on suur treening.

Milline roll on kunstil ja kunstnikel rasketel aegadel ühiskonnas?

Ma arvan, et rasketel aegadel neil ongi roll. Seda oli ju tajuda okupatsiooni ajal. Nende õlule jääb rahvustunde ja väärtusloome kandmine. Sellises liberaalses maailmas nagu praegu, on kõigil üsna vaba voli ennast väljendada. Aga sel ajal oli ju kõik reguleeritud ja tsenseeritud. Isegi näituste reklaamlehed vaadati üle ja väljapanekuid käidi kontrollimas. Mäletan, et ükskord tekkis pahandus, sest keegi oli maalinud surnuaeda, kus olid ristid.

Tavalisel inimesel ei olnud õigust suurt midagi öelda või avaldada, ehk kunstiinimeste peale lasus vastutus leidmaks teid, kuidas kuhugi varjatult midagi sisse kirjutada või maalida seda, mida hing soovib, aga mida ei tohi. Oma uurimistööd tehes näeb peategelane, kuidas modernism hiilis sotsialistliku realismi teostesse ja seda tuli lugeda kui peitepilti. Kui täna minna neid maale vaatama, siis on väga raske keelatut näha, aga sel ajal olid inimeste nägemis-, kuulmis- ja lugemismeel väga hästi arenenud. Kõik otsisid väiksemaidki vihjeid vastupanust.

Kõige suurem töö on õppida kunsti nägema, tundub väga lihtne, aga see on suur treening.

Mil moel vaba ühiskond mõjutab kunsti, jättes välja suurema eneseväljendusvabaduse?

Olen ka sellest raamatus kirjutanud. Eks see on üks intriig, et kui ühiskond liberaliseerub, liigub kunst tsentrist mõnevõrra perifeeriasse. Enese väljendamine muutub vabas ühiskonnas rohkem killustunumaks. Ühelt poolt võib tunduda, et seeläbi kunst marginaliseerub, aga teiselt – mida mitmepalgelisem see on, seda rohkem on tal potentsiaali.

Kõik otsivad oma suurt läbilöögikohta, kuidas silma torgata ja eks äärmused jäävad rohkem silma. Laias plaanis on meil palju väga professionaalseid kunstnikke, arhitekte ja disainereid, kes on maailmas tugevad tegijad, aga me ei kuule kõigist neist nii palju. Rohkem on pildis kindla ringkonna inimesed, mis on ka üks raamatu teema.

Kui avatud Eesti inimene üldse on tänapäeva modernsele kunstile?

See on väga hea küsimus – ma ei tea. Ega mina ei ole ka eriline modernse kunsti fänn. Ma olen võib-olla liiga palju rännanud mööda pikka kunsti Arkaadia teed, kus aastatuhandeid on kehtinud lege artis ehk kunstireeglid. Stilistika, esteetika – see on pärit juba Egiptusest ja ma naudin vana kunsti.

Inimühiskonnale on ju omane, et päris uut suudetakse luua isegi põlvkonna vältel üsna vähe, alati kombineeritakse sisse ka unustatud vana. Seda on näha ka tänapäeva kunstis. Kõik tundub justkui värske, aga mina näiteks vaatan, et ahhaa, see element või sümbol on näiteks pärit Egiptuse Keskmise riigi ajast.

Milline on sinu seisukoht, kas Nõukogude Liidu sümbolid meie arhitektuuris tuleks maha võtta?

Minu üks esimesi uurimisteemasid oli arhitekt Arnold Matteus, kes töötas pikka aega Tartu peaarhitektina ja projekteeris Tartusse ka palju erinevaid hooneid ning tegi linnaplaneeringuid. Jalutasime temaga linna üksipulgi läbi, mistõttu ma tajun Tartut kui linna hästi. Niisiis oli loogiline, et minust sai linnavalitsuses töötades monumentide komisjoni esimees ja Tartu punamonumentide eemaldamine oli 1990-ndate algul minu tööülesanne.

Arhitektuuri osas tekib küsimus, kas me peaksime siis Stalini-aegsed majad ka maha lammutama? Dekoorielementide maha võtmine lõhuks aga arhitektuurilist terviklikkust, mistõttu ma vaataks igat objekti eraldi.

Miks raamatu lõpus Kunstimaja nii-öelda ära suri peategelase jaoks?

Vabas maailmas ei olnud minategelasele vaja enam seda kunstlikku suletud maailma. Seda maailma, kuhu sa hommikul autoga sõitsid, tõmbasid ukse kinni ja kogu nõukogude reaalsus jäi sinust kuhugi eemale. Selles maailmas domineerisid teised mängureeglid, kuni võisid avastada, et keegi varjatud kontrollis tegelikult igat su sammu, turvalisus oli illusioon…

Nõukogude võim siiski üritas kunstnikkonda lojaalsena hoida ja kunstnikud olid eristaatuses. Neile jagati autosid, välisreise ja teisi hüvesid (isegi lõuend ja värvid olid hüve ja jaotuskava alusel jagatav kaup), aga ainult siis, kui sa olid õiges klassis, nagu ma ka raamatus kirjutan. Tallinnasse ja Tartusse ehitati neile kortereid, Meriväljale ka maju, jagati ateljeesid – ehk paljud kunstnikud elasid väljavalitute elu. Selleks pidid olema muidugi lojaalne liidu liige – see oli klassiühiskond, kus teeneline kunstnik oli parem, kui tavaline ja rahvakunstnik veel parem. Akadeemik Evald Okas võis üldse nautida iga kahe aasta tagant loomeelu Capri saarel asuvas kunstieliidi villas.  

Kunstnike liidus töötamine tähendas siiski, et minategelane ei pidanud võimuga nii palju kokku puutuma.

Aga Nõukogude Liidu lagunedes saabus aeg minna vabasse maailma.

Kust tuli karjääripööre haridusvaldkonda?

Karjääripööre tuli pärast seda, kui ma abilinnapea ametikoha maha panin.

Sel ajal ei olnud see töö poliitiline. Kui aga tulid esimesed vabariigi-aegsed valimised ja uued poliitilised parteid, siis sain aru, et poliitika ei ole minu tee. Niisiis ma olin justkui teelahkmel.

Aga kui tekib eraomand ja uus riik, siis avaneb äkitselt ka palju võimalusi. Üks võimalus oli minna ärimaailma. Teine, mida ma natuke kahetsen, oli võimalus luua Tartu Ülikooli juurde eraldi Kaunite Kunstide Akadeemia. Tolleaegsel rektoril Jüri Kärneril oli grandioosne idee teha ülikooli juurde eraldi asutus, mis koondaks kõigi kaunite kunstide õpetamist ja edendamist. Mulle tehti ettepanek hakata seda üles ehitama. Tegime suuri plaane ja esialgne kava oli olemas, kuid ma hüppasin alt ära, ainus kord, kui ma oma elus araks lõin… Võrdlusbaas oli lihtsalt nii ebareaalne. Enne sõda oli Tartus tegutsenud Kunstiühing Pallas, mis koondas nii kunstnikke kui ka kirjanikke – ja milliseid veel! Kõrgem Kunstikool Pallas ja Tartu Kõrgem Muusikakool (Tartu Konservatoorium) olid need, mida oleks tulnud Tartu Ülikooli rüpes uuesti üles ehitada… See ei olnud ühe mehe töö. See oleks vajanud paljude andekate inimeste panustamist ja millegi ilmnemist – fenomenoloogiat.

Seega haridusvaldkond ei olnud mulle midagi uut. Ma olin pikalt ju töötanud kunstimaja kõrvalt ülikoolis ja linnavalitsuses oli haridus minu vastutusalas.  

Kuna Eesti lähenes peale iseseisvumist jõudsalt Euroopa Liidule, siis avanes riigile ühel hetkel võimalus osaleda haridusprogrammides. Ma olin selleks ajaks aru saanud, et kuulun kodanikuühiskonda ja soovin midagi päriselt selle heaks teha. Olin noorena elanud ühiskonnas, kus ei saanud isegi Prahasse sõita, rääkimata kolmest kuust Pariisis, aga tegelikult peaks kõigil olema võimalus käia välismaal õppimas ja täiendamas. Nõukogude ajal oli see täielik utoopia. Niisiis kandideerisin ja minust saigi Sokratese büroo juhataja (Erasmus+ eelkäija) ning natukese aja pärast juba Sihtasutus Archimedese juht.

Mastaabilt oli hariduse rahvusvahelistumine algul tagasihoidlik ja vähesed uskusid tõsiselt teadmistepõhisesse maailma, kuid vaadake, mis toimub nüüd.  Mul oli soov anda oma panus vaba maailma kujunemisse ja õnneks on mul olnud häid ja andekaid kaasteelisi. Suur tänu neile kõigile!

Kas raamatule on ka järge oodata?

Raamatule võib tulla järg vabariigi esimestest aastatest, mis olid tulvil loomisrõõmu ja põnevust, vana maailma varje ja uue maailma saadikuid – kõik tundus järsku võimalik, isegi armastus…  

 https://blogi.harno.ee/rait-toompere-koige-suurem-too-on-oppida-kunsti-moistma-ja-nagema/